Saturday, March 19, 2011

pseudoprobleemid

Mu sõber küsis mult ükskord, kui ma jälle kokku jooksin: "Kas sul tegelt ka juhtus midagi, või olid sul jälle mingid pseudoprobleemid?"
Olid vist jah, aga ma arvan, et kui inimesel on piisavalt neid pseudoprobleeme, siis muutuvad need päris reaalseteks.

Thursday, March 10, 2011

Kõik on nii okei ja samas nii fucked up, et ma ei oska enam mitte midagi teha.

Ma ootan nagu kedagi, kes mind ära päästaks...aga mis siis kui keegi ei teegi seda?

See kõlab nagu mingi imal poeetiline crap, aga tegelikult ma tunnen täpselt niimoodi.

Kõik on nii okei, aga samas nii fucked up.

Sunday, February 27, 2011

Vahepeal ma loen oma blogi ja ma mõtlen suht tihti, et võehh millist crapi ma ikka kokku suudan kirjutada.

Sori.

Tuesday, February 22, 2011

I can feel your hard beat.

Selline pask segaduses tunne on.
Ja tühine.
hmm, ei tea küll miks?


Muide, palun ärge tsiteerige üldtuntud poplaule pealkirjades vms. It ain't cool.

Saturday, January 29, 2011

Mulle meeldib palju asju.

Mulle väga meeldib suvi. ja kevad. ja sügis. aga praegu mulle talv küll kohe üldse mitte ei meeldi.
Jumal on ikka räige lohh, et ta üldse talve välja mõtles.
Don't get me wrong, suvel, sügisel ja detsembris meeldib mulle talv kohe väga, aga no peale kolme kuud lumes sumpamist hakkab küll üle viskama.
Täna Greetega jalutame väljas. Lumi tuleb täie hooga näkku. Greete karjub "3D!!!!!".
Ilm on üks tore olevus, mida kahjuks/õnneks mitte keegi (v.a Venemaa) muuta ei saa.
Aga mõnesid asju saab. väga hästi saab. Aga kuidas ma neid muudan? Kuhu poole ma neid muudan? Kas peaks üldse torkima? Õudselt tahaks. Aga vot ei julge.
Tahaks tantsida, tahaks sind näha, tahaks, et mu eilne uni oleks tõsi. (see, kus ma olin best bud Matthew Gray Gubleriga, mitte see, kus ühel mu...meestuttaval...olid arseini juuksed...)
Ma olen alati mõelnud, et see on vist ikka imelik, et ma ei kadesta inimesi asjade pärast. Kui neil on uus kaamera, või uus huulepulk või uus kampsun. Aga ma kadestan inimesi, kellel on ilus iseloom ja kes on huvitavad ja kes teavad täpselt mida nad tahavad. Ma kadestan inimesi, kellel on kindel suund ja nad lähevad sinna poole.
Mul pole veel õrna aimugi mida ma teen. Noh, on küll, aga see on mu elujooksul umbes 24575432543 korda muutunud, niiet ma arvan, et muutub veelgi. (don't worry, mu baleriini- ja modelliunistused on juba ammu maha maetud. Tuuli ütles, et mul hakkab selg valutama, kui ma 70 saan *sadface*) Kui ma saan kunagi kirjanikuks või muusikuks või näitlejaks või koristajaks või keevitajaks, ei saa ma kunagi öelda, et oh, ma juba viie aastasest peale olen alati huvi tundnud metallobjektide ja nende ühendamise vastu! Mind on alati tõmmanud rohkem keevitusmasinate, kui barbiede poole. Ei, kui ma olin viiene, siis oli mul kaksteist parimat sõpra, keda tegelikult olemas ei olnud. Üks oli arst, üks oli vene nimega, üks oli näitleja, ühe nimi oli Ally McBeal (TRUE STORY). Ja kuigi meie teed on nüüd lahku läinud jäävad nad mulle alatiseks meelde. Nad olid kõik väga erinevad indiviidid.
EUREKA!
Ma arvan, et minust saab feminist, sest neil kellelgi polnud minu mäletamist mööda meest.
(+ eile tantsisin ma toas ringi ja laulsin täiest kõrist PCD- I don't need a man'i, TRUE STORY)





p.s, I am well aware, et see kõik siin on nii randoomne ja üldse mitte üksteisega seotud, aga no ma kirjutasin täpselt seda, mis mul parasjagu ajus hulpis.

Friday, January 28, 2011

Lugesin Minu Eesti't.
Justin leidis oma eluarmastuse ja läks temaga kaasa kuhu iganes läks teine. Mis siis, kui sul pole seda? Kuhu sa siis lähed? Käid terve maailma läbi...aga ükskord pead ikka ju kuhugile paigale jääma.
Tahaks enne oma asjad paika saada ja siis ära minna, aga ma arvan, et seda veel niipea ei juhtu.
Palahniuk, Pariis, Barcelona, The Smiths. Kuidas need kõik peaks kokku sobima? Mis kuradi inimene ma olen, kui mulle meeldib badass fightclub ja romantiline talvine Pariis mõlemad samal ajal? Kui mulle meeldib urbaniseerunud linnaelu ja samas ka mets ja puuonnid? Kuidas peaks ma üldse kunagi niimoodi aru saama,kes ma ikkagi tegelikult olen? Ma kardan, et ükski maailma nurk ei näita mulle seda. Kaua mul on üldse aega otsida, enne kui on liiga hilja? Miks ma mõtlen asju õigesti ja teen siis ikka valesti?

Tahaks mata õpikut. Äkki seal taga on need vastused ka olemas? A jah, see on koolis, sest ma olen ju väga lohakas, aga samas mõne koha pealt väga järjekindel.

Sunday, January 16, 2011

"We can only experience the outside world through our own slanted perception of it. Who knows what you're really like? I just see what I think you're like."
Palun, kallid inimesed, mõelge selle peale. Ma ise üritan ka. Raske on tunnistada, et tegelikult sa kedagi sada protsenti ju ei tea. Eriti minul. Vahepeal tuleb aga kasuks mõelda, et tegelikult polegi ta äkki selline. Äkki ainult mina näen teda niimoodi.
Palun. Mõelge selle peale.