Vaatasin just Romeot ja Juliat. Ja mõtlesin...ja mõtlesin...ja mõtlesin...ja mõtlesin. Ja ei mõelnud välja.
Kuidas küll jõudsin ma eluga nii kaugele, et mind rõõmustada on selline katsumus kuid kurvastada nagu lapsemäng?
Kuidas küll jõudsin ma sinnani nii vara? Kui ma olen alles 13? Kuidas jõudsin ma sinna nii järsku. Minnes mitte millesti kohe kõigeks? See ei ole aus. Ei ole aus, et minuga nii juhtub.
Ma ei ole kõige ontlikum inimene siis ilmas, aga samas ei ole ma mitte mingil juhul ära teeninud midagi sellist, midagi nii tapvat. Ja mitte tapvat sõna otseses mõttes. See tapab mu iseloomu, mu hinge, mu südant. Siiski kõige rohkem mu iseloomu. Ma ei ole enam see optimist kes ma olin. Jah, raske uskuda inimestel kes alles on minuga kohtunud, kuid ma olin täielik optimist, koguaeg rõõmus ja naerul ja täiesti muretu. Nüüd on minult seda naeratust kätte saada täielik kunst. Võib-olla jah, nüüd on asi juba paremuse poole liikunud, aga mõni kuu tagasi...
Ja võib-olla läheb see tõesti mööda, aga see arm on nii märgatav ja suur, et see on mul tõesti vist igavesti meeles.
Ja kõige hullem on see, et kui palju ma ka ei tahaks, ei saa ma selle eest joosta.
Sest tegelikult on ta mulle ju ka väga hea sõber.
Ta on asendamatu igas mõttes. On asju mida ma lihtsalt ei suuda mitte kellegile teisele rääkida kui talle. Aga kellele räägin ma neid siis kui teda enam ei ole? Mul ei olnud inimest kellele rääkida selliseid asju enne teda, sest enne teda ei olnudki selliseid asju. Olid ainult lihtsad asjad.
Kui ta mul on, tahan et teda ei oleks ja kui teda ei ole tahan iga hinna eest et ta tagasi tuleks. Kuidas saan ma olla nii otsustusvõimetu? Kuidas saan ma lasta oma emotsioonidel ennast kontrollida?
Ma tean tegelikult väga hästi, et kui ma jätan oma emotsioonid kõrvale ja otsustan peaga, siis on mulle igatpidi parem kui ta lihtsalt ära läheb. Aga kahjuks pole emotsioonide kõrvale jätmine just mu tugevaim külg.
Üks asi veel mida ma vihkan selle protsessi juures - igasugune kirjutamisvõime kaob täielikult. Fantaasiauks on kinni pandud. Ma lugesin siin hiljutit oma vanu kirjutisi....ja need olid head, väga head! Kuid viimase nelja kuu jooksul...pole ma kirjutanud mitte ühtegi rida väärt lugemist. Ja mu pea on täesti tühi. Täiesti. Ma lihtsalt ei suuda mitte midagi välja mõelda.
Ja kui ma ka olen proovinud kõigest väest midagi head kirjutada...no andke andeks, need on kõik olnud naeruväärsed.
Ma väga vabandan selle halamise eest, mis leidis aset täna siin ja praegu, aga ma lihtsalt pidin (jälle) selle enda seest välja saama. Tulid lihtsalt sellised mõtted. Pealegi tahtsin ma näha kas ma suudan ikkaveel kasvõi midagi sellist valmis vorpida.
Has someone gotten the best of you?
xoxo,
Eva Marta
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

No comments:
Post a Comment