Firstly, ma vabandan kõigi ees, kes seda blogi tahaksid järjepidevalt lugeda (ainuke kes on tegelikult selle kallal mölisenud on Annu aga siiski), ma ei kirjuta niisama. Ma kirjutan ainult kui ma tunnen, et ma tahan ja vajan seda.
Igatahes, hakkasin ma ükspäev vaatama ennast teiste pilgi läbi. Koolis näevad inimesed mind kellena ma olin, näiteringis sellisena kes ma ideaalis koguaeg olla tahaksin, kodus emme arvab tõenäoliselt üldse, et mul on mingid supervõimed ja ülejäänud ei saa minust üldse aru.
Ei ma ei ole nii lohh kui sa arvad.
Jah, ma olen võimeline midagi saavutama kui ma väga tahan.
Jah, ma saan aru, et sa saad väga haiget.
Ei, mul on täiesti pohhui. Ma olen omale (pretensioonid esitage emmele) seisukoha, et mitte keegi ei muuda mind vastu minu tahtmist. Mulle meeldib see kes ma tegelikult olen. Ja ma ei hakka seda muutma lihtsalt sellepärast, et keegi vähese enesekindlusega lohh seda ei talu. Ma ei hoia ju mitte kedagi kinni for fuck's sake! Sul on täiesti vaba voli kohe nüüd praegu ära minna. Kui sa valid seda mitte teha, kurat palun ära vingu!
Ma ei viitsi sinu vingumisega enam tegeleda, aga parema võimaluse puudumisel, pean ma asjadekäiku hetkel lihtsalt mitte puutuma.
Selle oma kaelast ära saanud võin ma nüüd rääkida headest asjadest.
Näitering, esmaspäev, kell pool kaheksa, esimest korda elus tundsin ma et jess, ma sain millegiga hakkama.
Ma tean, this does not count as a real blog, aga emme (pede) sunnib mind magama. Väike nalts emmega veel enne voodisse minemist ja siis off to Mati's place. Loodetavasti näen ma seal täna...kedagi meeldivat [punktpunktpunkt]
Uh, ja porta kahes see Portaal. SUPER!
Alati teie kõige armastatum nigger, Eva Marta. (don't hate me cuz you aint me!)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

No comments:
Post a Comment