Tuesday, April 13, 2010

Mõttetu mõttevälgatus, mille lugemisega ma teie asemel eriti tegelikult vaeva ei näeks

Aasta. 365 päeva. Jah, nii palju võib juhtuda täpselt ühe aastaga. Kõik võib olla nii õige, aga samas nii vale. Aasta tagasi olid sa mu tuttav. Mingi aja pärast võisin ma väita, et sa oled juba mu sõber. Ja siis läksid asjad hoopis keeruliseks. Et aastaga võib nii palju muutuda on mul endalgi raske uskuda. Me olime parimad sõbrad. Me olime üksteise jaoks alati olemas. Kõik oli super. Nüüd ei räägi me enam mitte kunagi. Sa oled muutunud nii palju. Liiga palju. Mingi pisike osa minust tahaks siiski, et oleks Juuli. Praegu oleks see veel eriti hea. Juuli, aga ilma nende rõvedate sitaste tunneteta. Tahaks sinuga niisama millestki rääkida. Arutada mingi porikärbse pärandit või porgandi emotsioonitulva. Aga sind ei ole enam. Ma ei tea kuhu sa kadunud oled. Tegelikult ma tean. Ja vahepeal tahaksin ma ennast isoleerida teist mõlemast. See nõuaks aga liiga suurt pingutust ja ma vist ei ole selleks veel valmis.
365 päeva ja ma olen peaaegu seal kust ma alustasin. Olukord on sama. Mina olen lihtsalt kohutavalt muutunud. Paremuse poole, ma ei valeta, aga ilma sinuta on...teistsugune. Ma ei ütleks et väga palju raskem või kergem, aga kindlasti igavam. Ja selline drifting apart...mulle ei sobi see. Ma tahaks lõpetada asju konkreetselt. Hetkel on see võimatu, niiet ma pean leppima olukorraga as it is.
Ja besides, kui kõik läheks nii nagu ma tahaks, oleks ma varsti, mõndade muudatustega castmemberites, sama stsenaariumi alguses.

2 comments:

Lai said...

Pole see mitte juba kaua su peas tiirelnud?

Eva said...

Mis siis kui ongi? Ja mitte väga tegelikult. ega ma 99% oma päevast just sellele mõtlemisele ei veeda...