Sunday, May 9, 2010

focken noice

Täna on emadepäev. Pannkoogid ja sõbralik kaart kirjaga "Ilusat emadepäeva! Me väga loodame et sa puukentsefaliiti ei sure!" (teile teadmiseks ma tean väga hästi, et sellesse ei saa surra. See kõlas lihtsalt hästi!)
Käisime emme ja Janega ühes mahajäetud talus. Ma nüüd püüan seda kirjeldada, kuigi see on ülimalt raske ja selle täies hiilguses pilti saab ainult reaalselt seal olles.
Jätsime auto umbes kilomeeter enne maja. Sinna viis tee, mille ühel pool laiutas söödapõld ja teisel pool võsa ning selle taga raba. Teepeal oli väga palju põdrasitta, nii et kui tahtsid puhta jalaga koju saada pidi ikka kõvasti keskenduma. Vahepeal oli põllu ääres võsa, niiet oskad olid peakohal nagu triumphikaared. Rabapoolse võsa sees oli vana, lagunenud ja sammaldunud kiviaed.
Maja kujuteldavas väravas oli suur sõbralik kask, (mille nimeks ma paneksin siiamikaksikud Artur ja Kaspar). Õigemini kaks kaske. Alt kokku kasvanud.
Maja õues oli paekiviga ääristatud kaev, palju põliseid puid, vaarikavõsa, sirelivõsa, paekivist maagiline kelder (loodetavasti tulevane kabel), ronimiseks perfektsed õunapuud, mustsõstrapõõsad, üks tulp, nartsissid, rabarberid ja mustsõstrapõõsad. Ärgem unustagem ka pisikest rohelist lõõtsa.
Maja ise oli seest lummav. Küll sodi täis ja poollagunenud, aga õhkas väärikust ja ajalugu. Viimased ajalehed olid aastast 2005 ja ahjust oli suitsupakk, mis natuke pilti rikkus, aga selle taastas pööning kus oli helesinine lilleline tapeedirull, vanad piimapudelid, kaks vanaaegset voodit, üks suur ja peaaegu maskuliinne riidekirst ja kaks luuki mis olid loomulikult peaaegu eest kukkumas.
Maja kõrval olid laut ja kanala.
Kui maja ümbert sai uudistatud läksime metsa, või noh õigemini võsasse, aga see nägi välja täpselt nagu ürgmets.
See oli hooldamata, sealt leidus vist kõiki puuliike mis eestist üldse leida võib, seal oli kibuvitsaväädid ja pisikesed toomingad, punased seened ja tormiga murdunud kased. Võsa oli paks, aga selle tagant paistis selline kutsuv valgus, niiet olime kindlad, et seal on raba ja tahtsime seda kangesti näha.
Lihtsalt kohutavalt põnev oli hüpata mööda rohumättaid, ümbberringi vesi ja sissekukkumisoht 98%. Raba oli loomulikult piltilus, suur ja lai. Kohises täpselt nagu meri. Või kohiseb meri nagu raba?
Tagasi tulles käisime veel ühes talus millel oli ikkagi päris õlgkatus ja milles ma loomulikult südamerabanduse sain. Jäin vaatama ühte veneaegset ajalehte ja ei märganud kui Jane ja emme teise tuppa läksid. Kui ma lõpuks julguse kokku võtsin ja neile järele julgesin minna hüppas haukudes nurga tagant välja Nupsu, mille peale mina loomulikult täiest kõrist kiljatasin. Täieliku rabanduse sain.
Jõudsime Jaagupisse just kuuese kirikukella ajaks. Lõime kella ära ja kuna meil selline seikluswibe sees oli läksime turnima võlvide peale. Võimas. Pimedad meetripaksused kivist kirikuvõlvid. Ja kõik mingi kolm meetrit kõrged ja vähemalt viis meetrit laiad. Viimase võlvi juures oli suht valge, niiet me nägime umbes kolme nahkhiire luukere. Õõvastav. Ja ma avastasin, et võlvide juurest läheb alla trepp, käärkambrisse, mis näeb täpselt välja nagu Punase torni trepp. Väga jube.
Ma avastasin, et selline paik nagu see talu on mu unistuste lapsepõlvekodu, ronimisõunapuude, metsa, raba ja põlluga. Ega Kergumaanteelgi tegelikult midagi viga ei ole, aga seda kohta see ikka üle ei löö.

No comments: