Paar päeva tagasi sain ma sellest lõpuks aru.
Ma olen koguaeg nii kuradi kade.
Ma ei ole parem kui nemad. Sest ma võib-olla ei vingu koguaeg, aga see tunne ei ole mulle kaugeltki võõras.
Ma ise teen seda endale.
See ei ole üleüldse Aabu, Heleni või Tuuli süü. Osa sellest on mu perekonna, osa sellest minu süü.
Ma olen lihtsalt kõige ebastabiilsem inimene maailmas.
Ja ma olen täpselt nagu kõik mu tädid. Kohutavalt kade. Mitte kunagi rahul sellega mis mul on.
Ma olen kade inimeste üle kes on piitpeenikesed, kes saavad kanda ükskõik mis riideid, kes on vanemad kui mina, kes on populaarsemad kui mina, kes on lahedamad kui mina, kes on õnnelikumad kui mina, kes oskavad ennast paremini väljendada kui mina, kes on andekamad kui mina.
Ma hakkan kõiki vihkama, sest ma olen kade. See rikub kõik ära mu sees ja mu ümber. See kadeduseuss, kes mind seest ja väljast sööb.
Ma kannatan ära veel neli aastat. Ja siis on kõik teisiti.
See mõte paneb mind naeratama, aga samas ka muretsema. Mis siis saab?
Seda veel näeme.
Praegu jätkan ma aga enda hävitamisega, kuni ma ükskord targemaks saan.
Vabandust.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

1 comment:
oh, ma tean, mida te tunnete.
Post a Comment